Eesti kinokroonikate ajalugu
Ajalugu
Aastal 1909 valmistas Prantsuse filmikompanii Pathé maailma esimesed ringvaated. Nemad olid esimesed, kes kombineerisid mitu kaasaegseid sündmusi kujutavat filmilõiku üheks filmiks ja andsid need filmid välja ringvaadete sarjana, võimaldades publikul näha iga nädal uut ringvaate osa. Üks ringvaate number kestab tavaliselt umbes kümme minutit ja sisaldab kuut kuni kaheksat lühiuudist. Peagi oli võimalik vaadata Pathé ja teiste filmikompaniide koostatud ringvaateid üle kogu maailma.
Eestis algas ringvaadete tootmine 1921. Aastal. Eesti keeles kutsuti uudistefilme kas “kinokroonika”, “ringvaade” ja “kinožurnaal”. Ringvaateid toodeti väga vähe kuni 1933. aastani, sest kohalik filmiturg oli väike. Samuti ei olnud Eestis filmikooli ega filmi erialast koolitust. Pärast seda, kui Konstantin Päts 1934. aastal võimule asus ja 1935. aastal kehtestas uue kinoseaduse, mis käskis kõigil kinodel oma programmi ringvaated lisada, muutus Eesti ringvaadete tootmine järjepidevaks. Samal ajal riigistati Eesti Kultuurfilmi stuudio, mis tootis suurema osa Eesti filmidest ja ringvaadetest. Kuna nii ringvaadete tootmist kui ka levitamist kontrollis ja suunas riik, siis samaaegselt kasvas ka toodetavate ringvaadete arv. Ringvaadetes levitati infot, mis toetas riigiga kooskõlas olevaid väärtusi. Teadlased Indrek Ibrus ja Maarja Ojamaa on kokku lugenud, et aastatel 1921-1933 toodeti aastas alla 50 ringvaate, 1937. aastal saavutati tootmises tipp – 262 ringvaadet aastas. Seejärel tootmishulk stabiliseerus 150 filmini aasta kohta.
Eesti lipp Kaitseliidu päevadel Tallinnas. “Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 12/8” 1935
President Konstantin Päts esineb kõnega Eesti Vabariigi 21. aastapäeva paraadil Tallinnas. “Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 50” 1939
Saku õlletehas: õllevaatide ja -kastide laadimine Sakus vagunisse ja autole. “Eesti Kultuurfilmi ringvaade nr. 80” 1935
Kinokroonikate algustiitrid läbi aegade
Suvituselu Pirita rannas. “Pilte Tallinna ümbrusest nr. 57” 1938
Tallinna Kaubamaja. “Nõukogude Eesti nr. 5” 1973
Dzässi ja bluusi päevad Tallinnas – helioperaator puldis. “Eesti Kroonika, temaatiline, nr. 21” 1990
Tõrva külakapell. “Nõukogude Eesti nr. 5 ” 1973
Pärast II maailmasõda
Pärast II maailmasõda ja Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt taastas uus võimuladvik kiiresti ringvaadete tootmise, et elanikkond näeks nõukogude maailmavaatele vastavaid uudiseid. Leningradi Kinokroonika Stuudio toodetud ringvaadete sarja “Nõukogude Eesti ringvaade” esimesed numbrid ilmusid juba 1944. aastal. 1945. aastal viidi ringvaadete tootmine üle vastloodud Kinokroonika Tallinna Stuudiosse, mis spetsialiseerus ringvaadete tootmisele. Kuigi stuudiol oli mõningaid seoseid Eesti varasema kinokroonika tootmisega, läbis stuudio uuenduskuuri, et vastata okupeeritud riigi valitsejate ootustele ning juurutada uut nõukogude stiilis kinokultuuri. Paljud varem tegutsenud Eesti filmitegijad olid emigreerunud, küüditatud või lihtsalt filmitööstusest kõrvale heidetud. Nõukogude võimud andsid ringvaadete tootmise filmitegijatele, kellele võis usaldada ideoloogiliselt “õigete” ringvaadete tootmise juhtimise Eestis.
Alates aastast 1960 liikus Eestis ringvaadete tootmine üha enam kohalike filmitegijate kätte. 1950. aastate lõpus asusid Eestisse tööle mitmed Eesti filmitegijad, kes olid lõpetanud Üleliidulise Riikliku Kinematograafia Instituudi (Всесоюзный государственный институт кинематографии, VGIK). Samal ajal oli kultuuriline õhkkond jälle vabamaks muutnud ning võimaldas laiemat loomingulist eneseväljendust.
Eesti ringvaateid tootev filmistuudio muutis korduvalt nime. Aastatel 1945–1954 kandis see nimetust Tallinna Kinokroonika Stuudio (Kinokroonika Tallinna Stuudio). 1954. aastal nimetati see ümber Kunstiliste ja Kroonikafilmide Tallinna Kinostuudioks, mida sageli nimetatakse ka lühema nimega Tallinna Kinostuudio. 1961. aastal nimetati stuudio taas Tallinnfilmiks.
Ringvaadete sisu varieerus olenevalt poliitilisest ja kultuurilisest õhkkonnast. Seetõttu on ringvaadete sisu muutuste tuvastamine huvitav märk aegade muutumisest. Kuna ringvaadete eesmärk oli näidata kaasaegseid sündmusi (audio)visuaalses formaadis, tähendas see, et rõhk langes visuaalselt atraktiivsetele sündmustele, mida oli lihtne liikuva pildi abil edasi anda. Näiteks on varasemad uuringud leidnud, et ringvaated kujutasid sagedamini välisdelegatsioonide külastusi, sõjaväeparaade ja sporti, mitte aga uudiseid, mida oli keeruline visualiseerida. Oma osa mängis ka tehniline pool, sest sündmuse filmimiseks pidi kohale toimetama rasked kaamerad, materjali üles filmima ja seejärel stuudiosse viima. Kõik see nõudis aega ja seepärast võis ringvaade sageli kujutada ette organiseeritud sündmusi, mis olid päevi või isegi nädalaid varem lavastatud.
Kogu Nõukogude okupatsiooni perioodi kuni 1980. aastate lõpuni läbiva sarja “Nõukogude Eesti ringvaade” eesmärgiks oli näidata Nõukogude võimu edenemist Eestis. See kujutas erinevaid Nõukogude Liidu elutahke, nagu tootmisarendus tööstuses, kolhoosielu, metsandus ja kalandus, poliitiline propaganda, sõjaväeparaadid, kultuur ja sport. Tihti olid ringvaadete võtted täielikult või osaliselt lavastatud ning vaid harva näidati ilma eelneva ettevalmistuseta filmitud materjali.
“Kuna ringvaateid peeti oluliseks vahendiks vaatajate tähelepanu ja arvamuste juhtimisel, näitavad need, mida oli lubatud avalikult näidata ja kuidas see aja jooksul muutus.”
Kaader Tallinnfilmi operaator Mati Kasest. “Nõukogude Eesti nr. 2” 1973
Kuna ringvaateid peeti oluliseks vahendiks pealtvaatajate tähelepanu ja arvamuste juhtimisel, siis vanade ringvaadete sisu annab aimu, mida oli lubatud avalikult näidata ja kuidas see aja jooksul muutus. Kuna ringvaated ühendasid ajakirjandust ja kino, olid suunatud laiale vaatajaskonnale ja moodustasid ühes stiilis kinokroonika sarja, annavad need huvitava pilgu ühiskondade ajaloole ning nende poliit- ja meediakultuurile. Eesti ringvaated on seega eriti huvitav materjal, kuna nende tootmisperioodil 20. sajandil toimusid radikaalseid muutused valitsevas eliidis. Näiteks pärast 1935. aastat hakati ringvaadete tootmist riiklikult kontrollima. 1980. aastate lõpus kajastus aga ringvaadetes rahvuslike meeleolude jõuline elavnemine. Eesti ringvaated on ka huvitav materjal teadustööks, sest kuigi läänes tõrjus televisiooni tulek 1960. aastate lõpuks ringvaated programmist välja, siis Nõukogude Liidus, sealhulgas Eestis, jätkus ringvaadete tootmine kuni 1990. aastateni.
Allikad:
- Ibrus, Indrek and Maarja Ojamaa: Newsreels versus newspapers versus metadata. A comparative study of metadata modelling the 1930s in Estonia. VIEW Journal of European Television History & Culture, vol 7 issue 14/2018: 1-15
- Näripea, Eva. “Estonian Cinescapes: Spaces, Places and Sites in Soviet Estonian Cinema (and Beyond).” PhD Thesis. Eesti Kunstiakadeemia, 2011.
- Veldi, Martti, Simon Bell and Friedrich Kuhlmann: Five-year plan in four: kolkhoz propaganda in film and documentaries in Estonia. SHS Web of Conferences 63, 10002 (2019) https://doi.org/10.1051/shsconf/20196310002
Eesti Rahvusarhiivi Eesti Filmiarhiiv ja Eesti Filmi Andmebaas
Uuringu andmed põhinevad Eesti Rahvusarhiivi Eesti Filmiarhiivi (RA Filmiarhiiv) ja Eesti Filmi Andmebaasis (EFA) digiteeritud kinokroonika ringvaadete videotel ja nende metaandmetel.
Eesti Rahvusarhiivi Filmiarhiiv
Eesti Rahvusarhiivi (RA) Eesti Filmiarhiiv on Eesti ajalooliste filmimaterjalide, sealhulgas kinokroonika baaskogu. Filmimaterjalidega saab tutvuda Meediateegis ja Arkaader VoD platvormil.
Eesti Filmi Andmebaas
Eesti Filmi Andmebaas (EFA) on mittetulundusühingu Eesti Filmi Andmebaas koostöö Eesti mäluorganisatsioonide ja vabatahtlikega, mille eesmärk on rikastada Eesti filmi andmeid.